peterburg

varakevadine taevas näeb nii õrn välja. nagu läheks kohe katki ja vajuks hallusesse tagasi. praegu on sinine juba jultunum ja augusti lõpus lausa brutaalne

kes enam mäletaks, et maailmas oli olemas ka märtsikuu? käisin peterburis ja venemaal müüs bellamori suitse (pastaca samanimeline laul kuulub iga endast lugupidava romantiku hevirotatsiooni pleilisti) ainult 20 paki kaupa ja mu ema sattus iga kord paanikasse, kui ma ilma temale ütlemata üle tee läksin. neeva oli jääs ja krigises ümber igaveseks ankurdatud aurora. vahepeal on tunne, et vaid kahe kuu eest elas tegelikult keegi teine, mitte mina. ei mäleta ma enam kirikute nimesid ega eralda muuseume nende aknalaudade järgi. narvast peterburgi sõites lugesin raamatut õigusest, religioonist ja traditsioonidest. vene viinast sain juua vaid kaheksandiku, ülejäänu pani korterinaaber pintslisse, ostes mulle küll asemele eesti viina, mis pidevalt ära jäätus ja mida me plastkaussi keevat vett valades üles soojendasime, ise kartes, et äkki läheb klaaspudel suure pauguga lõhki. referaadi sain ma a. ahhaa

endiselt ainus võimalus kaameraga tüdrukul pildile jääda. igal filmil on vist üks kohustuslik peeglipilt.

nii palju kunsti ühes majas. olen emale tänulik, et ta mind nii läänemaa muuseumisse, louvre'isse, kumusse, national museum'i, uffizisse ja talvepaleesse viinud on. aga ühel hetkel tekib küllastatus. ah jälle üks da vinci, nagu ma teda veel vähe oleksin näinud... ja siis saan ma aru, et ma olen tõeliselt priviligeeritud. aitäh kultuuri eest, ema

pilt pühendusega ott leplandile (väike odd)

mina ja vene kassid. nad olevat vene muuseumis lausa poolametlikul pidamisel

päris naljakas vägi, mis mind kunstimuuseumides vaid aknaid pildistama sundis. justnagu tahaks endale tõestada, et õues veel valge ja valguses veel maailm alles on

süütasin kirikus küünla, isegi täpselt teadmata, mille jaoks. ema ütles, et see oleks õige asi, mida teha ja ma vaidlesin vastu, et kui ma ei usu, milleks see kõik ja ema ütles, et hea küll, ehk sa siis lahku siit küünalt süütamata ja seepeale sain ma aru, et muidugi ei saa ma midagi taolist teha ja ostsin rubla eest kõige pisema kollase küünla, kuid ei julgenud midagi soovida. turistid kondasid kaameratega ringi ja mina asetasin eikellelegi küünalt ja tagauksest kanti kirstu välja. liiga palju kõike

metroos tunnen ma end alati kuidagi võitmatult. justkui oleks äraeksimine võimatu.

54 mida?

kõige lähedasem asi kunsti pildistamisele. windows 97